IT-tugilahendused: töövahend või abivahend?

 Eestis käsitletakse IT-seadmeid tavaliselt kui töövahendeid – arvutid, monitorid, kõvakettad. Need kuuluvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi või haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse, olenevalt sellest kas neid võimaldab tööandja või haridusasutus. Samas, kui IT-lahendus aitab näiteks pimedal inimesel navigeerida veebi või kirjutada dokumente, muutub see vahend isiklikuks abivahendiks, mis täidab sarnast funktsiooni nagu ratastool või kuuldeaparaat.

Siin tuleks riiklikus poliitikas selgemalt eristada funktsiooni – mitte ainult tehnoloogiat ennast. Kui mingi IT-lahendus on inimese jaoks vältimatu osalemaks tööelus, hariduses või igapäevaelus, peaks see kuuluma sotsiaalministeeriumi pädevusse kui abivahend. (1) Kuigi tuleb nentida, et on olemas vahendid arvutus vahenditeks (näiteks kalkulaatorid)  või siis vahendid arvuti ekraanilt teksti heliks töötlemiseks või siis punktiirkirja loomiseks, ei leia ma loetelust ühtegi toetavat vahendit andmete sisestamise soodustamiseks. 

Arvestades tugilahenduste kõrgeid hindasid – näiteks kvaliteetne silmajuhtimise seade või kohandatud töökoht võib maksta tuhandeid eurosid – ei saa vastutust lükata ainult inimese või tema tööandja õlule. Eestis on juba toimiv abivahendite rahastusmehhanism Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kus riik katab suure osa kuludest, sõltuvalt inimese sissetulekust ja vajadusest. Siia tuleks süsteemselt kaasata ka sobivad IT-lahendused, kui need täidavad abivahendi funktsiooni.

Samas võib kaaluda mitmetasandilist rahastusmudelit:

• Õiguslik raamistik: IT-tugivahendid määratletakse seaduslikult kui abivahendid.
•   Tsentralne hankekorraldus: riik või omavalitsus korraldab riigihanked ja soodustused teatud seadmetele, mis vähendab hinda.
• Tööandjate toetused: sarnaselt tööruumide kohandamise toele võiks tööandjatel olla võimalus taotleda osalist kompensatsiooni, kui nad palkavad erivajadusega töötajaid.
• Vaba tarkvara ja pilvelahenduste kasutuselevõtt: kasutada saab ka tasuta või odavamaid alternatiive, nt NVDA ekraanilugejat (3) või Google Voice'i teenuseid(4).

Aga kuida seda kõike ka mujal siis tehakse? Me ei ole ju ainsad selles vallas. Seega pärast natukest otsimist leidsin kaks väga head ja positiivset näidet. Ühendkuningriigis pakutakse läbi Access to Work programmi erivajadustega inimestele töökohal kasutamiseks vajalikke tehnoloogiaid tasuta või suure osalise toetusega (2). Saksamaal rahastatakse abivahendeid osaliselt tervisekindlustuse kaudu. 

Need näited näitavad, et süsteemne ja hästi juhitud tugi pole utoopia – see on reaalne ja töötav praktika. Eestis vajame selget strateegiat, mis ei käsitle IT-tugilahendusi lihtsalt kui tehnikavidinaid, vaid kui võrdsete võimaluste tagamise vahendeid. See tähendab, et nende rahastamine, määratlemine ja kättesaadavus peaksid olema sotsiaalpoliitika lahutamatu osa, mitte järelmõte. Ainult nii saame ehitada ühiskonda, kus digivõrdsus on reaalsus, mitte loosung.

(1) https://sotsiaalkindlustusamet.ee/puue-ja-hoolekanne/abivahendid/abivahendi-vajajale
(2) https://www.gov.uk/access-to-work
(3) https://www.nvaccess.org/download/
(4) https://voice.google.com/u/0/about