Kas infotehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline?

 Tehnoloogiast rääkides kipume sageli unustama, et tegemist on pelgalt tööriistade kogumiga, mille eetiline või ebaeetiline olemus sõltub enamasti hoopis kasutajast ja kasutamise viisist. Infotehnoloogia puhul on küsimus eriti huvitav – kas IT saab iseenesest, ilma kasutajat arvestamata, olla eetiline või ebaeetiline?

Mõtleme korraks näiteks krüptimisele. Krüptimine kui infotehnoloogiline lahendus kaitseb meie andmeid volitamata juurdepääsu eest, hoiab privaatsust ja turvalisust. Samas kasutatakse krüpteerimist ka kuritegelikes tegevustes, et varjata illegaalset suhtlust ja andmeid. Kas krüptimine ise on eetiline või ebaeetiline?

Minu arvates ei ole tehnoloogia a priori eetiline ega ebaeetiline. Näiteks infotehnoloogia lahendused nagu näotuvastus, mis aitavad meid igapäevaelus, turvalisuses ja mugavuses, võivad samal ajal olla tööriistad jälgimiseks ja privaatsuse rikkumiseks autoritaarsete režiimide käes. Samuti võib tehisintellekti tehnoloogia aidata meditsiinis diagnoosida haigusi kiiremini ja täpsemini, kuid sama tehnoloogia võib tugevdada diskrimineerimist ja ebavõrdsust, kui seda valesti rakendada.

Sellest tulenevalt on oluline rõhutada, et eetilisus tekib alati kontekstist, kasutamisest ja kavatsustest. Me ei peaks tehnoloogiat pidama automaatselt heaks või halvaks, vaid vaatama sügavamalt: kes ja milleks seda kasutab, millised on kavatsused ja millised tagajärjed.

Ehk siis lõpuks on nagu ikka, kõik on suhteline, nagu seegi, et mis ämblikule on normaalsus võib olla kärbsele põrgu. Kõik sõltub ja jääbki sõltuma kasutuse eesmärkidest ja soovidest. Ja isegi kui kuangi juhtub et tehisaru võtabki maailma üle, kas või osalsielt, siis alguse on see lahendus saanud inimestest ning inimeste poolt loodud koodi ridadest.