No mida võrku?

 Tehnoloogiast rääkides kipume sageli unustama, et tegemist on pelgalt tööriistade kogumiga, mille eetiline või ebaeetiline olemus sõltub enamasti hoopis kasutajast ja kasutamise viisist. Infotehnoloogia puhul on küsimus eriti huvitav – kas IT saab iseenesest, ilma kasutajat arvestamata, olla eetiline või ebaeetiline? Mõtleme korraks näiteks krüptimisele. Krüptimine kui infotehnoloogiline lahendus kaitseb meie andmeid volitamata juurdepääsu eest, hoiab privaatsust ja turvalisust. Samas kasutatakse krüpteerimist ka kuritegelikes tegevustes, et varjata illegaalset suhtlust ja andmeid. Kas krüptimine ise on eetiline või ebaeetiline? Minu arvates ei ole tehnoloogia a priori eetiline ega ebaeetiline. Näiteks infotehnoloogia lahendused nagu näotuvastus, mis aitavad meid igapäevaelus, turvalisuses ja mugavuses, võivad samal ajal olla tööriistad jälgimiseks ja privaatsuse rikkumiseks autoritaarsete režiimide käes. Samuti võib tehisintellekti tehnoloogia aidata meditsiinis diagnoosida haigu...

 Tänapäeva digitaalses maailmas, kus valeinfo levik on muutunud üha murettekitavamaks, on IT-spetsialistide roll muutunud olulisemaks kui kunagi varem. Nad ei ole enam pelgalt tehnilised eksperdid, vaid ka eetilised suunamudijad, kelle otsustel on otsene mõju ühiskonna teabe kvaliteedile ja usaldusväärsusele. Sotsiaalmeedia platvormide ja veebirakenduste arendajad seisavad silmitsi küsimusega: kas ja kui palju nad vastutavad oma loodud keskkondades leviva sisu eest? Kuigi tehniliselt on platvormid sageli neutraalsed, on nende algoritmidel ja disainivalikutel suur mõju sellele, milline sisu kasutajateni jõuab. Näiteks võivad soovitussüsteemid tahtmatult võimendada valeinfot, kui need on optimeeritud ainult kasutaja kaasatuse suurendamiseks, mitte teabe kvaliteedi tagamiseks. On luline märkida, et vastutus ei lasu ainult platvormidel, vaid ka arendajatel, kes neid süsteeme loovad. Nad peavad arvestama eetiliste kaalutlustega, tagades, et nende loodud tehnoloogiad ei soodusta valeinfo...

Paar päeva tagasi ületas uudise künnise see, et päikese parkides kasutatavates inverterites on sees mingid väikesed tegelased, kellel on võimalus võtta ise seisvalt ühendust ütleme poliitiliselt korrektselt päritolu riigiga. Kui seda nüüd natuke sügavamalt ja mustemates toonides läbi tehnoloogia kasutamise vaadata, siis sisuliselt saab sinna peidetud tehnoloogiaga inimeste tegevust (siin juhul päikese energia tootmist jälgida), või veel tumedama mõtte lõnga järgi, piirata inimeste tegevust – tekitades potentsiaalseid elektri katekestusi tootmises. Selles valguses mõtlesingi korra vaadata, et millist „huvitavat“ tehnoloogiat on väidetavalt avastatud selle riigi seadmetes pärast Tiananmen väljaku intsidenti aastal 1989, Hiinas.  Nii siis 2024 ja U.S.A. kus siis võiks olla hea jälgida mis toimub ja kuidas oleks hea riigi tegevust halvata – muidugi kaubandus, samas nagu kaitse tolle ei tahaks veel rakendada, aga valmis võiks ju teoorias olla. Seega hea kitsas koht, kus seda teha on sad...

Mõni aeg tagasi sain meili, mis väitis, et mu abi oleks kohe kohe vaja suve päevade korraldamisel. Saatja? Loomulikult HR osakonnast E. Kiri oli nii veenev, et korraks tekkis tahtmine klõpsata lingil mis suunas oma kuvandi järgi meie Sharepointi. Õnneks tuli meelde vana hea reegel: kui see tundub liiga kiireloomuline ja veidi teema kauge, siis tõenäoliselt on see õngitsus. Õngitsusrünnakud (phishing) on muutunud nii peeneks, et isegi kogenud kasutajad võivad lõksu langeda. See pole enam ainult „tere, ma olen prints Nigeeriast“ tüüpi kiri. Nüüd on need hästi kujundatud, korrektse keelekasutusega ja näivad tulevat usaldusväärsetelt allikatelt. Kevin Mitnick, endine häkker ja nüüdne küberturvalisuse ekspert, pakkus välja lihtsa, ent tõhusa valemi IT-turvalisuse parandamiseks: tehnoloogia + koolitus + reeglid. Alustame tehnoloogiast. Kaheastmeline autentimine (2FA) on nagu turvavärav, mis nõuab lisaks paroolile veel üht kinnitust – näiteks koodi telefonist. See võib tunduda tülikas, aga us...

 Eestis käsitletakse IT-seadmeid tavaliselt kui töövahendeid – arvutid, monitorid, kõvakettad. Need kuuluvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi või haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse, olenevalt sellest kas neid võimaldab tööandja või haridusasutus. Samas, kui IT-lahendus aitab näiteks pimedal inimesel navigeerida veebi või kirjutada dokumente, muutub see vahend isiklikuks abivahendiks, mis täidab sarnast funktsiooni nagu ratastool või kuuldeaparaat. Siin tuleks riiklikus poliitikas selgemalt eristada funktsiooni – mitte ainult tehnoloogiat ennast. Kui mingi IT-lahendus on inimese jaoks vältimatu osalemaks tööelus, hariduses või igapäevaelus, peaks see kuuluma sotsiaalministeeriumi pädevusse kui abivahend. (1) Kuigi tuleb nentida, et on olemas vahendid arvutus vahenditeks (näiteks kalkulaatorid)  või siis vahendid arvuti ekraanilt teksti heliks töötlemiseks või siis punktiirkirja loomiseks, ei leia ma loetelust ühtegi toetavat vahendit andmete sisestamise sood...

Taaskord üks nädalavahetus möödas ja Ott kihutas nagu pöörane, Kanaaridel, aga läks nagu ikka. Sport tegi oma töö. Õnneks tuli ta lõpuni ilusti ja rahulikult nagu saarlased ikka vanasti oma paatidega toimetasid. Aga mitte sellest ei tahaks rääkida, vaid pigem võtaks korra tõsisemalt ette mootori mürinaga seotud paar veebilehte, mis on mõneti sarnased (mõlemal lehel, kajastatakse nelja rattaga agregaatide tegevusi), kuid siiski kasutaja kogemus on väga erinev. Kuna hiljuti õnnestus viibida USA’s siis sattusin seal ka telerist vaatama mingit uudislõiku NASCAR’i teemal. Kuna kontinent oli sama, mõtlesin, et uuriks natuke lähemalt, aga kahjuks tuli nentida, et see kogemus osutus parajaks välja kutseks, ütleks, et palju keerulisemaks, kui ringi mõõda autoga sõitmine. Esimene hetk lehte avades tekkis korraks kahtlus, kas on ikka tegu ametliku lehega või mõne tulihingelise poolehoidja enda loominguga. Selgus, et ikkagi ametliku lehega tegu. Välimuselt meenutas natuke sellist 2000’date algus...